Seega on ennekõike oluline vee värvus; veeõitsengute korral peaks see olema kas rohekas või harvemini punakas. Paljud Lõuna-Eesti järved on aga pruuniveelised. Seal ei näe oma varbaid ei ka juhul, kui olla vees vaid poole põlveni. Niisugune vähene läbipaistvus on tingitud humiinainetest, mis ei kujuta tervisele mingit ohtu. Veeõitsenguid võivad põhjustada ka teiste vetikarühmade liigid. Ainult pehmeveelistes pruuni tooni järvedes, harvem ka heledaveelistes, ajendab aastast aastasse korduvaid vohanguid rafidofüütide rühma kuuluv tativetikas Gonyostomum semen (#). Kokkupuutel paiskab tema rakk tühjaks kogu oma sisu, ise seejuures hukkudes. Suplejad võivad selle ennasthävitava tegevuse tagajärgi tunda oma kehal, kui libistavad pärast ujumist käega üle naha. Mingeid tervisekahjustusi see lima ei põhjusta, pigem vaid ebameeldivusi.
Kõige kaltsiumivaesemad on raba- ja liivikute järved, kõike kaltsiumirikkamad tugeva läbivooluga moreenmaastiku järved. Kaltsiumikarbonaadid omavad olulist osa veekogu keemilises puhversüsteemis- stabiliseerivad vee aktiivset reaktsiooni ja seovad vette sattuvad fosforiühendid. Antud protsess pidurdab järvede eutrofeerumist, kuna osa fosforit viiakse aineringlusest välja. Samuti on väga varieeruv ka järvede vee orgaaniliste ainete sisaldus. Kõige madalam on see heledaveelistes nõmmejärvedes, näiteks Nohipalu Valgjärves ja kõige kõrgema orgaaniliste ainete sisaldusega aga rabajärved ning pruuniveelised järved Põlvamaal. Järvevees sisalduv orgaaniline aine võib olla tekkinud kohapeal või sissekantud. Eesti järvede vees on ka biogeenide sisaldus kõrge, seda tõendab vetikate ja suurtaimede vohamine paljudes väikejärvedes. Biogeenide hulk allub kindlale aastaringsele dünaamikale. Tunduvalt vähem on meie väikejärvedes fosforit, mistõttu sealne
annaabi.ee 
