"heldimusttekitavaid" - 1 õppematerjal

NO72: The Rise and Fall of Estonia - retsensioon

sümbolite kvantum oli äärmiselt mõjus. Kogu NO teatri lava, tagaruumid ja saal oli jagatud sektsioonideks, kus toimusid sketsid Eesti ajaloost. Periodiseering oli 1940 kuni tänapäev, kusjuures heas mõttes üllatav oli see, et mingit kronoloogilist järjestust ei olnud, kuid etendus moodustas siiski terviku, mida kuidagi teistmoodi ette kujutada oleks keeruline. Sketsid olid erinevad. Oli lühikesi ja pikki, poliitilisi ja pööbellikke, valusaid ja heldimusttekitavaid. Kokkuvõttes oli tegu skalpellterava läbilõikega kõigest, mis on tähendanud olla eestlane viimase 71 aasta jooksul. Oli monoloog Marju Lauristini noorpõlvest Tartus, ümbritsetuna 60- ndate Eesti noorintellektist, oli 80-ndatest väljarebitud taksojuhi meeleheide, kui ta pinnib pahaaimamatut inglise turisti teemal, et miks nad peale sõda meile appi ei tulnud ("Te ju LUBASITE!"). Meelde jäi ka "võimukoridori" stseen, kus anti peaaegu skisofreenilise ootusärevusega viimane lihv Eesti