Nibelungide laul
üks - Gunther, teine - Gernot, ah, uhked uljaspead,
ja Giselher, neist noorim, mees parem paremaist.
Need olid tema vennad. Nad hoidsid igati noort naist.
Suursugused nad olid ja loomult leebed, head,
jõujaksult kordumatud ning valituimad pead.
Burgundias see sündis, nii hüüti nende maad.
Kord hiljem Etzelburgis veel imeasju tegid nad.
Ja Wormsis Reini ääres nood vürstid elasid,
seal kestsid kiidukõned, lood, laulud helasid,
maa uhkeist rüütleist kaaskond neid saatis eluteel.
Nad haledasti hauda viis kahe naise tülimeel.
Maa kuningannaks oli siis Ute, nende ema.
Ja kadund isa Dankrat, kes pärust valitsema
nad surres oli jätnud, see olnud võimas mees,
kes võitnud palju kuulsust ju oma nooreas vägildes.
Neid kolme kroonikandjat, nagu väitsin ma,
veel mitu voorust ehtis, neid tulid teenima
ka toredaimad rüütlid, kes, nagu teada meil,
annaabi.ee 
