Vastutasuks võttis ta mu ema elu, sellepärast ta hukkuski linna vallutamise ajal. Ma olin siis seitsmesajaaastane, aga välimuselt alles seitsmene. Mu arusaamine maailmast oli samasugune nagu tavalisel seitsmeaastasel lapsel, mulle öeldi, et ema läks taevasse ja vaatab nüüd minu peale ülevalt. Ma nutsin iga päev ja ootasin , et hommikul ema tuleb ja äratab mu üles. Ma lootsin ja ootasin, lootsin ja ootasin." Ethan pööras pead ja nägi, et Helan nutab- ei ta ei nutnud ta valas pisaraid, tema ema surmast on juba läbi seitsesada aastat ja neiu ikka veel leinab. Ethan polnudki märganud , et nende juttuajamise ajal on nad jõudnud juba istuda elutoa diivanile.Diivan oli pehme ja valged värvi. Poisil hakkas Helenast kahju ning ta võttis teda kaissu.Tüdruk nuttis ikka veel. Poiss küsis Helenalt, kus asub neiu magamistuba, et viia teda sinna. Helena näitas teed ning poiss viis teda sinna
annaabi.ee 
