..“ „Sa alati ...“, „Kas sa ikka veel ei saa aru?“ ja 100 101 koledat „Oled sa puupea või mis...?“, võib arvata, et tõenäoliselt on nende motivatsioon madal tasakaalustama. See peaks meie õpetamispraktikas normiks olema. Ma olen kuulnud mõnedelt ja nad tunnevad end heitunult. See näib uskumatuna, et õpetajad võiksid õpilastega kunagi õpetajatelt kentsakat kommentaari (mis puudutab julgustamist positiivse käitumise ja töös nii rääkida, aga mõned siiski teevad seda. Loodame, et see pole kunagi tahtlik. Võrrelge neid tehtavate jõupingutuste puhul): „No aga seda peavad nad nagunii tegema!“
Üks kogu ronis vargsi sisse ühest august lagunenud hoone teises otsas, kuid nad ei märganud seda. «Tom,» sosistas Huckleberry, «kas see hoiab meid igavesti rääkimast -- alati?» «Muidugi hoiab. Ükskõik mis juhtub, me peame vait 72 olema. Muidu langeksime surnult maha -- kas sa siis ei tea?» «Jah, arvan, et see ikka nii on.» Nad sosistasid veel veidi aega. Korraga hakkas üks koer väljas kaeblikult uluma -- umbes kümne jala kau-gusel 'nendest. Poisid haarasid heitunult teineteisest kinni. «Kumba meist ta mõtleb?» ähkis Huckleberry. «Ei tea. Piilu läbi prao. Ruttu!» «Ei, sina, Tom!» «Ma ei saa -- ma ei julge, Huck!» «Palun, Tom. Kuule, juba jälle!» «Oh, issand, tänan sind!» sosistas Tom. «Tunnen seda häält. See on Bull Harbison1.» «Oh, kui hea! Ütlen sulle, Tom, olin surmahirmus. Oleksin võinud ükskõik mille peale kihla vedada, et see on hulkuv koer.» Koer ulus jälle. Poiste südamed vajusid uuesti saapa-säärde. «Oh, heldus
annaabi.ee 
