kogemusi, mis aitaks neil lõpuks tööle saada. Saame teada, et tööturu probleemid saavad alguse juba koolidest. Eesti üldhariduskoolide üleriigiline tase on üldjoontes samasugune. Erinevus ilmneb aga koolisiseselt: tulemusi on seinast seina, andes kokku ikkagi teiste koolidega võrreldava keskmise (vt lisa 1). (Strenze 2012) Kuna toodetakse inimesi, kes ei suuda loovalt mõelda, ei saa neist tööotsijatest kiiresti asja ja üha enam inimesi muutub selle tõttu heitunuks. Kuna tööturul valitseb passiivne tööturupoliitika, siis nende inimestega, kes tahaksid kohe pärast kooli lõppu tööle minna, ei tegeleta. (Teidla-Kunitsõn 2013) Keskkooli lõpetades või 16-aastaseks saades kaob lastel ära ka riigipoolne lastetoetus. Kuigi seegi summa (esimese ja teise lapse puhul 19,18 eurot kuus) on suhteliselt naeruväärne, arvestades, kui kallis kõik tänapäeval on. Võrreldes teiste Euroopa Liidu riikidega on see
Neljandaks peaks riik soodustama ümber - ja täiendõpet, looma uusi töökohti (lastes esitada kultuurilisi asutusi, parke9. Loomulikult ei sea riik kõike ära teha, sest Eesti on ikkagi pluralistlik kodanikuühiskond. Inimesel peaksid olema ka teatud eeldused rikkaks saamiseks: töötahe, kõrge enesehinnang, usk endasse, kõrg- või vähemalt kutseeri haridus, aktiivsus väljaspool kodu, õpihimu jne. Kui Eesti riik ei toeta oma kodanikke, siis võivad need muutuda heitunuks. Probleem ei kao kuhugi, sellele tuleb näkku vaadata ja mida varem , seda parem. Kokkuvõtlikult arvan, et Eestis on võimalik ajalehepoisist miljonäriks saada, kui riik pisut rohkem tegeleks mitteaktiivse töötajaskonnaga ning püüaks innustada inimesi ettevõtlikkusele, mis tänapäeva maailmas on väga oluline ressurss maa ja kapitali kõrval. Meeles tuleks pidada seda, et indiviidid moodustavad riigi ning riigi edukus sõltub samuti tema kodanikest
annaabi.ee 
