vaid kellelegi tutvustada, kui selle silmis süttis huvi. Ehkki kuulusin tõusikute kilda, oli mu arvamustel äkki kaalu. · Kuid mis see elu muud ongi, kui pidev vastuolu, mis meile eales puhkust ei anna. Kui me ei maadle parajasti armastusprobleemidega, teeb meile kindlasti peavalu miski muu. Edu on iseenesest tore asi, kuid sellega kaasneb üha suurenev pinge, kui sa ei taha maha jääda heitlikust nümfist nimega populaarsus. Nii või teisiti, nägin pääsu üksnes töös. · Ma ei saa aru, miks loodetakse autobiograafiast miskipärast alati leida üksikasjalikku intiimaruannet. Minu meelest aitavad seda liiki andmed inimese karakteri avamisele küll õige vähe kaasa. Erinevalt Freudist ma ei usus, et sugutung oleks inimese käitumises määrav tegur. Külm, nälg ja vaesuse häbi mõjustavad psüühikat palju tugevamini. · Kuidas tekivad ideed
perede lapsed jätkasid enda täiendamist mõne sofisti juures. Tüdrukute õpetamine oli pere enda asi ja tavaliselt piirdutigi ainult majapidamis- ja käsitööalaste teadmistega. Erandiks oli Sparta, kus pandi ka tüdrukute kasvatamisele rohkem rõhku. Lüürika Luuletusi kanti ette suuliselt pilli saatel. Kirjutati armastusluulet, luuletusest kumas läbi poeetide auahnus ja edevus, aga ka tõdemus, et elu on lühike ja surm vältimatu. Kurdeti saatuse heitlikust ja kutsuti üles mõõdukusele. Kuna moraaliküsimused oli tihedalt seotud poliitikaga, tegelesid paljud poeedid ka poliitikaga. Üheks neist oli Solon, kes pühendas kogu oma luule pahede kritiseerimisele või enda poliitiliste sammude põhjendamisele. Silmapaistvaim luuletaja oli Pindaros, kes juba oma eluajal ei suutnud kõiki tellimusi täita. Tema kuulsaimad teosed olid OMvõitjatele pühendatud ülistuslaulud. Teater Kujunes välja Dionysose pidustustest
kevade ja kogu põlvkonna lootuste proosakirjanduse esinumbriks Jaan Kross. Tema porrisurumisega. On luuletusi, milles avaldub neljaköiteline “Kolme katku vahel” (197080) peaaegu otsesõnu Eesti valu ja vaev, kuid jutustab Tallinna 16. sajandi krooniku Balthasar enamasti on see peidetud ridade vahele, kust Russowi elukäigust ning heitlikust saatusest tol tollane lugeja seda väga hästi otsida ja leida poliitilisel ja kultuurilisel murranguajastul. mõistis. Just 1970. aastad, stagnatsiooni ja üha Loole lisab pinget ajaloolaselt Paul Johansenilt tugevneva venestamise ajajärk, olidki sellise laenatud oletus, et Russow oli rahvuselt mõistukõne hiilgeajad, mis ühest küljest eestlane
annaabi.ee 
