veetnud. Lisaks külastan ma neid ka nädalavahetustel, kui võimalik. Vanasti oli neil palju loomi talitada. Kümmekond lehma, lambad, kanad, sead ning muidugi kass ja koer. Tänaseks päevaks on järele jäänud nendes vaid koer. Mitte küll üks konkreetne koer aga mitmeid. Maa eluga kaasneb väga palju kohustusi ja töid. Vara tööle, hilja voodi on tõsiasi. Mida aeg edasi ja suuremaks mina sain, seda rohkem talutöid mulle usaldati. Väidetavalt kündsin juba 8a põldu ja pool suve läks heinategemiseks. Omamoodi katsumuseks oli talviti metsas palkide väljavedamine. Töö tegemiseks on pisik olemas. Nüüd kus loomi, kelle eest hoolitsed on vähem, saab ka vanaisa intensiivsemalt metsaistutamisega tegeleda. Mets annab kodu nii loomadele kui ka inimestele, lisaks annab ka meile toidu lauale. Tänu vanaisa järjepidevusele mõistan ma metsa tähtsust ja on võimas vaadata, kuidas teinekord suured puud tuule käes mühisevad.
Kahjuks polegi kõik, mis inimeste poolt koostatud täiuslik, ning paraku puudub üks õiglane reguleeritud norm, mida ühiskond austaks, mõistaks ja mille järgi joonduks. Mitmed tavanormid on tekkinud ajastuga, nad tulevad ja kaovad. Nt prof. Jüri Uluots kirjeldab enda loengus Eesti külakogukonnas 19. sajandi lõpus eksisteerinud tavanormi, mille kohaselt külakogukonnas mindi heina ühiselt niitma. Tavanormi mõte oli see, et kuna heinamaad olid looduses tarastamata, siis mindi heinategemiseks koos õue, et ei tekiks piiritlemata looduse üle tülisid. See tava kadus 20. sajandi algul kui talunikel olid omad kindlad piirimaad, mis olid täpsemalt looduses paika pandud. Tänavu arvatakse ekslikult, et siis mindi nagu talgutele, aga tegelikult oli mõte igasugused lahkarvamused juba eos lahendada. Siinkohal on näha inimeste omavahel kokkuleppelist normi, mis töötas ja millega kõik olid nõus. Tänapäeval kuuluvad tavanormide hulka nt meresõidu tavad, protokollireeglid ja
annaabi.ee 
