Ennosaare Ain
koristamas. Talu heinamaal aga tehti ka heina nagu mõisaski ja vihm võis siingi kahju teha.
Ka Ennosaare rahvas oli heinamaal. Väike Ain oli loa saanud loomi, kes palavuse käes ei
söönud koju ajada ja siis pidi ta kapsaste vahelt umbrohtu kitkuma. Sama ajal kui Ain, kes
kodutalus teiselpool jõge kapsaste latvade vahel põlvitas ja umbrohtu kitkus kuulis vee
sulpsatust ja tõusis imestunult püsti, veel enam pani ta imeks rumba kummuli vees ujuvat.
Üks mõisa heinalistest oli härra ise kupja asemele tööliste juurde jäänud ja ometi oli ta mahti
leidnud palavast tööst pisut puhata ja kupjate järele vaadata. Ta oli näinud teda rumpa astuvat
ja siis teda äkitselt kaduvat. Kohkunult silmitses ta teravamalt seda kohta ja kuulutas ta oma
nägemist ka teistele, kes ligemal töötasid. Ehmatusega kuuldi ja üteldi see lugu edasi ja
korraga vaatasid kõik jõe poole. Aus härra kostis üks kel kõige rohkem julgust oli