Võidetu saatus jäi publiku otsustada, keisri kohalolekul oli viimane sõna temal. Väga tihti lõppes võitlus ühe osalise surmaga. Vahel korraldati ka erandlikke suuremate rühmade vahelisi võitlusi ja terveid merelahinguid selleks kaevatud tiikidel. Ühes sellises merelahingus olevat hukkunud 100 laeva 19 000 mehega. Kes püüdis end päästa kaldale ujumisega, selle tapsid keisri ihukaitseväelased. Sõdima ergutati kaldale asetatud katapultidelt heidetavate kivimürakatega. Gladiaatoriteks valiti kõige tugevamad orjad. Enne esinemist said gladiaatorid erikoolides aastatepikkuse väljaõppe. Kool meenutas vanglat, gladiaator elas pisikeses kongis. Treeningud toimusid puust ja hiljem nüride relvadega. Tõelise relva said gladiaatorid ainult areenil. Gladiaatorite hulgast kerkis esile suurt kuulsust ja rahalisi autasusid teenivaid meistreid. Mitmetele gladiaatoritele anti hea esinemise eest ka vabadus
Nii võimaldatakse teatud osa lendtuha kinnipüüdmine ja selle lõplik väljumine koldest põhjatuhana ehk siis tuhana, mis hiljem ladestatakse. Tolmpõletuskateldes aga väljuvad koos põlemisgaasiga need tahkosakesed, mille hõljumiskiirus on väiksem kui gaasi kiirus. Need osad, aga mis on suuremad langevad raskus- või tsentrifugaaljõu toimel kolde põhja, mis näitab, et tolmpõletuskateldes puudub otsene regulatsioon välja heidetavate tuhaosakeste suuruse kohta. Tolmpõletuskatelde üheks puuduseks ongi see, et heitgaasid sisaldavad palju tahkeid osakesi. Viimast saab pidada ka üheks keevkihtkatelde eeliseks tolmpõletuskatelde ees (Laja 2005: 8-10). Näiteks Eesti Elektrijaamas vähenes lendtuha heide 33–35 tuh tonnilt 1998–1999 aastal kuni 5300 tonnini 2003 aastal (Liblik, Maalma 2005: 176). Ka üldine atmosfääriheide elektrijaamadest näitab nii lendtuha kui ka suurt vähenemist (vaata Joonis 5)
annaabi.ee 
