läände. Tallinna kaudu liikusid läände karusnahad, vaha, mesi ja ka natuke hõbedat. Venemaale veeti aga soola, riideid, heeringat, vürtse, veini ja metalle. Põhilised Tallinna enda ekspordiartiklid olid paekivi ja teravili. Tihti öeldakse, et Tallinna jõukus oli rajatud soolale. Ja see on ka õige. Nimelt oli Tallinn saanud oma rikkused eelkõige soola vahendamisest. Juba keskajal olid levinud pettused. Venelased ei olnud rahul riidekangastega, heeringatega jpm. Aga ise olid nad sama kavalad .Kehvemaid karusnahku hõõrusid nad tinaga, vaha klopiti üles või lisata sellele herneid, tõrusid ja rasva, et anda õiget mõõtu. Koos kaubanduse arenguga levis ka raha kasutamine. Mitmetele linnakodanikele kogunes ajapikku nii palju raha, et nad hakkasid seda väikese protsendiga välja laenama. Neid laenajaid hakatigi nimetama pankuriteks. Tihti oli kaupmeestel kaubaretke ettevalmistamiseks või kauba ostmiseks lisaraha vaja. Põhilisteks
õilsamaks kui Oleviste gildi omi. Ka magistraat ei lubanud Oleviste gildi vendadel ja õdedel kanda nii toredaid rõivaid ja ehteid kui Kanuti omadel. Kuid vaatamata sellele oli Oleviste gild palju arvukam kui sakslaste Kanuti gild. 7 Sisse- ja väljaveo kaubad Peamised toomekaubad olid Prantsuse ja Portugali sool ja kangas, kalev ja lõuend. Kuid toodi veel ka traani, hülgerasva ja heeringatega, lattrauda, tina- ja hõbekange, vaseplaate, mitmesuguseid lauanõusid, vürtse, kuivatatud kala ja seesuguseid luksus- ja tarbeesemeid, mida Tallinna käsitöölised ei valmistanud. Eestimaa saadustest oli välja kaubana hea minek suitsutaredes pekstud rukkil, mida veeti eriti meelsasti Madalmaadesse, ent ka Lissaboni. Minekut oli ka köitel ja kanepiheidel, samuti ehituskividel ning Tallinna paest hauaplaatidel, etikutel, trepiastmetel ja põrandaplaatidel. Viidi ka
annaabi.ee 
