Kosmilised kiired
Erinevate elementide hulga mõõtmine on võrreldavalt lihtne, kuna erinevad laengud igast
nukleiidist annavad erinevaid tulemusi. Raskem mõõtmisviis, kuid parema ,,sõrmejälje" annab
isotoopiline koostis (sama elemendi tuum aga erineva neutronite hulgaga). Et teha isotoopidel
vahet, tuleb kaaluda igat aatomi nukleiidi mis läbib kosmilise kiire detektorit.[2]
Umbes 90% kosmiliste kiirte tuumadest on vesinikud (prootonid), umbes 9% on heeliumid
(alfa osakesed) ja kõik teised elemendid moodustavad ainult 1%. Isegi selles ühes protsendis on
väga haruldasi elemente ja isotoope. Need vajavad suuri detektoreid, et koguda piisavalt osakesi
selleks, et öelda midagi olulist kiire allika ,,sõrmejälje" kohta. HEAO (The High Energy
Astrophysical Observatory) Heavy Nuclei Experiment, millega alustati 1979, kogus ainult umbes
100 kosmilist kiirt milles esines elemente vahemikus 75-89 (grupp elemente millesse kuulub