Heegeldamise levik ja traditsioonid

Käsitöö on kanga ja vöökudumine, heegeldamine, tikkimine, õmblemine jp.

käsitöövaldkond

Heegelpits jõudis Eestisse
perioodil, kus toimus üleminek linnamoele, see võib olla ka põhjuseks, miks ta mandril ei
leidnud laialdast kasutamist. Erandiks on Setumaa, kus rahvariideid hakati kaunistama
värvilise heegelpitsiga. „Eesti rahvuslikest pitsidest moodustab ühe omapärasema osa setu
pits, mida hakati valmistama 19. sajandi keskel Kagu-Eestis Setumaal” (Kangro). Raamatus
„Värviline seto pits” annab Tiiu Kunst ülevaate heegelpitsi kasutusaladest Setumaal. „Valge
linase või puuvillase serva- ja vahepitsiga kaunistati põhiliselt käterätte ning voodipesu (...)
värviliste heegelpitsidega ilustati rahvarõivaid ja rituaalset rõivakraami: ikoonilinu ja
pulmarätte” (Kangro 2009, lk 4). Värviline heegelpits eristabki Setumaad teistest Eesti
piirkondadest (vt sele 11).
Sele 11: Näiteid värvilisest seto heegelpitsist. („ Värviline seto pits” 2009, lk 17, 13, 9)
Lisaks Setumaale levis heegelpits laiemalt ka Hiiumaal ja Muhus. Raamatust „Hiiumaa
heegelpitsid” võib lugeda, et seal oli heegelpits rahvariiete juures rohkem levinud põhjaosas.
„Eriti torkab, aga silma Pühalepa põllede ja käiste pitsirohkus ning mustrivariantide
mitmekesisus” (Põllo 2002, lk 4, 5) (vt sele 12, lk 11). Hiiumaa heeglpitsid eristuvad
ülejäänud Eestist, oma heegeldamise laadi poolest. „(...) nad on heegeldatud nö.
viktooriaaegsete pitside laadis, st. ühesuunaliste ridadena, iga rida uuesti alustades ja lõnga
rea lõpus katkestades” (Põllo 2002, lk 5).
Kui Hiiumaa pitsid on heegeldatud valge puuvillaniidiga (vt sele 12, lk 10), siis Setumaale
sarnaselt on ka Muhus heegelpitsid lisaks valgele ka värvilised ja üsna keerukad (vt sele 13,
lk 11). Raamatust „Meite muhu mustrid” võib lugeda, et „Muhu pitsidele on väga omased
keerukad sambarühmad.” (2010, lk 231) Erinev teistest heegelpitsidest on Muhus levinud tihe
mitmevärviline pits, mis meenutab tikandit (vt sele 14). Selliselt heegeldati varrukate värvlid,
kinda pärasid, sokke, sukasääri. Kui ülejäänud Eestis leidis heegeldamine kasutust rahvarõiva
juures vaid kaunistuselemendina pitside näol, siis Muhut eristab terve rõivaeseme
valmistamisel heegeldamise töövõtte kasutamine. 20. sajandi algul lisandub Muhu naise
rõivastusse abuvest (vt sele 15, lk 10), mille üheks valmistamise viisiks oli heegeldamine.
„Abuveste heegeldati motiividest, aga ka mitmevärvilise roosilisefileepinnaga, servadele
õmmeldi külge eraldi heegeldatud pits.” ( Kaubur, Pink, Meriste, 2010, lk 256). Lisaks neile kolmele piirkonnale on veel mõningaid teateid heegelpitsi kasutamisest
rahvarõiva juures. H. Kurrik kirjutab, „Mandrilt on vaid üksikuid juhte Harju-, Pärnu-,
Viljandi-, Tartu-, ja Võrumaalt.” (1930, lk116) Pärnumaal heegelpitsi esinemist kinnitab ka I.
Raua magistritöö, kus autor kirjutab, „Vändrast on eeskujuna säilinud säilinud 20. sajandi
algusest pärit lahtkrae ERM A 128: 2, mille krae osa on üleni heegeldatud (...).”(2014, lk 19)

Sügis-talvine hooaeg on aastasadu olnud tubaste tegevuste aeg – ketramise, kudumise, tikkimise, heegeldamise ja muu käsitöö aeg. Meie esiemadel oli kombeks pikkadel pimedatel sügisõhtutel kokku tulla, et üheskoos vokiratast keerutada ning seejuures lõbusaid lugusid jutustada või regilaule laulda.