Sinine taevas, roheline maapind ja tantsijad on maalitud tasapinnaliselt. Maal näitab viite tantsivad figuuri, maalitud tugeva punase värviga, asetatud väga lihtsa rohelise maastiku ja tumesinise taeva peale. See peegeldab Matisse algstaadiumis olevat lummust primitiivse kunsti vastu. Kasutab klassikalist fovismi värvipaletti: intensiivsed soojad värvid vastu külma sinikas-rohelist tausta. Rütmiline tantsivate nudistide järgnevus annab edasi tundeid emotsionaalsest vabadusest ja hedonismist. II faas – ikonograafiline Ajalugu 20. sajandi algul inimesed hakkasid sellega juba harjuma, et on nii palju erinevaid kunstistiile ja voole. Oldi arvamusel, et kui muutub nii palju elus, siis peab ka kunst muutuma, kunst peab olema uudne ja omapärane. Fovismile pani alguse Henri Matisse'i ümber kogunenud mõttekaaslastest kunstnike grupp, mille esimene ühisnäitus toimus 1905. aasta Pariisi Sügissalongis. Nime võlgnevad foovid kunstikriitik Louis Vauxcelles'i
sirgjoonelise, täielikult sõnadesse pandud ratsionaalse diskursi vormis kui ka viisidel, kus seda diskurssi on poeesiaga saastades rikastatud. Tarbimine kui fetis Vajame tõesti mõlemat, sest viis, kuidas praegu elame, pole ei eriti ratsionaalne ega ka eriti poeetiline. Me jälestame sõda, kuid sõjatööstus on meie suurim tööstus. Ihkame pikka elu terves kehas, kuid samal ajal piiname oma keha hävitavate harjumustega. Tahame vabadust ja unistame kammitsematust hedonismist, kuid orjastame endid lõputu palgatööga ning tootmise ja tarbimise tandril võistlemisega. Räägime aususest ja teadlikkusest, kuid võitleme samal ajal keemiliste narkootikumide, pseudoreligioossete fantaasiate ja nüristava meelelahutusega efektiivselt reaalsuse vastu ning suurendame majanduskasvu tootmise ja tarbimise hobuveski on fetis, mida igaüks on kohustatud kummardama. Teeskleme, et suudame seda veskit kontrollida, kuid mingil
annaabi.ee 
