Hamlet, Terve Raamat
nad lasknud oleks siis.
HAMLET : Kas pole rabav, et see näitleja
vaid kujutluses, kirge manades
end oma kujutelmal allutas
niivõrd, et muutus kahvatuks ta palg,
hääl murdus, silmi tõusid pisarad,
pilk hullus, oma jõu kõik rakendas
ta kujutelma kehastuse heaks?
Eimiski pärast kõik! Hecuba pärast!
Mis on Hecubast tal või tast Hecubal,
et peaks Hecuba pärast nutma ta?
Mis teeks ta siis, kui vallandada kirge
tal põhjust oleks samavõrd kui mul?
Siis uputaks ta lava silmaveega,
ja võikal kõnel kõrvu lõhestaks
kel süüd, see hulluks, süütu võpataks
kõik kõrvad silmad tõega hämmastuks.
Kuid mina, lurjus tuim, siin norutan
kui uneleja, teoks kes võimetu,
annaabi.ee 
