inimhääled. Kodumaal Beloize tunnustust siisi ei leidnud ning ta läks 1840.ndail aastal kontsertreisile välismaale, kus ta esines dirigendina. 1847. aastal andis ta kontserdi Peterburis, kus publik ja heliloojad osutasid Hectorile sügavat lugupidamist. 1867. aastal naases Berloize Venemaale ning ta valiti Vene Muusikaühingu poolt auliikmeks. Kui varasemalt suhtus Berloize revolutsiooni vaimustusega, siis 1848. aastal hakkas ta suhtuma umbusuga. Tema naine suri ning ta abiellus uuesti, kuid kahjuks suri ka tema teine abikaasa ning meretormides hukkus tema poeg. Ta elas neid katsumusi väga raskelt üle ning
kommetega. 1834.aastal valmis aga mägilastega kohtumiste muljete ja Byron'i kirjandusteoste lugemise põhjal sümfoonia ,,Harold Itaalias". Teos on autobiograafiline nagu ka ,,Fantastiline sümfoonia". Kangelaseks on kaasaja rahulolematu kunstnik, kes otsib tröösti metsikust loodusest. ,,Harold Itaalias" kuulas kuulus Paganini, kes oli sellest sümfooniast väga vaimustatud ja ei suutnud tagasi hoida oma pisaraid. Järgmisel päeval kinkis ta Hectorile 20 000 frangi suuruse pangatseki. Hector lõik muusikat suure sisemise kirega, kuid kaasmaalastest publik võttis tema toeseid vastu ükskõiksusega. ,,Benvenuto Cellini" oli Hectori elu parim ooper, mis vilistati ka meeletu publiku poolt välja. 3 1830.aastal toimunud revolutsioonis langenud ohvrite mälestuseks kirjutas Hector 2 sümfooniat. 1837.aastal valmis ,,Reekviem" ja 1840.aastal ,,Leina triumfi sümfoonia". Hector
annaabi.ee 
