on see tavaline. ulmataolise (oneiroidne) seisund koos elavate stseenihallutsinatsioonidega Katatoonne skisofreenia stuupor või mutism rahutus ebasobivate või veidrate pooside võtmine ja neis püsimine negativism rigiidsus, vahajas paindlikkus muud sümptomid, nagu käsuautomatism ning sõnade ja fraaside perseveratsioon Diferentseerimata skisofreenia esinevad skisofreenia diagnostilised tunnused; häired ei vasta paranoilise, hebefreense või katatoonse vormi kriteeriumidele; häired ei vasta residuaalse skisofreenia või skisofreenia järeldepressiooni kriteeriumidele. Skisofreenia järeldepressioon patsiendil on olnud viimase 12 kuu vältel üldistele kriteeriumidele vastav skisofreenne haigestumine; osa skisofreenia sümptomeid püsib veel praegugi; depressiivsed sümptomid on juhtivad ning häirivad, vastates depressiivse episoodi kriteeriumidele ja on kestnud vähemalt 2 nädalat.
Käesoleval ajal ei ole ühtegi laboratoorse diagnoosimise meetodit, mis toetaks või välistaks skisofreenia diagnoosi. Skisofreeniat liigitatakse prevaleerivate tunnuste järgi: paranoidne, hebefreenne, katatoonne ja lihtne skisofreenia. Paranoidse skisofreenia puhul on juhtival kohal paranoilised luulumõtted tagakiusamisest, jälitamisest, erilisest suhtumisest. Võivad esineda kuulmishallutsinatsioonid, mis jagavad käske/keelde või ähvardavad. Sageli esineb kehamuutusluul. Hebefreense skisofreenia puhul on juhtival kohal on emotsionaalsed häired: impulsiivne käitumine; maneerne, veiderdav käitumine. Mõttekäik on sageli laialivalguv, seosetu. Esineb pealiskaudset ja sisutut tegelemist filosoofiliste, religioossete või teaduslike ideede ja teooriatega. Katatoonse skisofreenia puhul on esiplaanil psühhomotoorse tegevuse häired. Sageli esineb rahutus, stuupor, sundasendid- ja poosid. Silmatorkavaks tunnuseks on