Kes oma üleastumisi varjab, ei jõua sihile.
kõigil inimestel ühesugused võimalused. Sa saad andestuse, kui sa oma patud
tunnistad ja hülgad! Aga kui raske see on lihalikule inimesele – eriti pattude
tunnistamine! Hülgamine näib olevat kergem. Paljud, kes saavad aru, et nad on
halvasti teinud, on valmis need teod hülgama, s.t. enam mitte nii tegema, kuid ära sa
oota neilt oma pattude tunnistamist!
Inimene on sinu vastu eksinud – ta on ise sellest aru saanud, ta ei tee enam seda,
teeb ehk selle asemel mõne heateogi, sageli kuluka heateo – kuid oma süüd ta
tunnistama ei tule, mis oleks kõige kaunim ja väärtuslikum kingitus, mis muudaks teda
ennastki kaunimaks.
Me ei saa katta ühtegi pahategu heateoga; ei piisa patu hülgamisest (mitte
kordamisest), kui me seda ka suudaksime.
Tulge nüüd ja seletagem isekeskis! Meilt ei nõuta pimesi alandumist, alistumist,
vaid pigem arukat juurdlemist, mille käigus inimesele selgub tema patu suurus ja
kohutavus