EESTI LOODUSKIRJANDUSE LUGU
omane, tuttav ja südamelähedane. Matkamine aga karastab noore inime-
se vaimu ja kasvatab iseloomu: "Viimast vajate ise, vajab seda ka isamaa"
(Kant 1999a: 21).
Õpiku ja matkakirja kombinatsiooni pakub hilisem tuntud mitme-
külgne loodusteadlane Gustav Vilbaste 1921. aastal avaldatud raamatus
"Harjumaa. Maateadusline lugemik" (Vilberg 1921). Sellesse on (tarbe-
kirjandusele omaselt) lülitatud lugemispalu ka teistelt autoritelt, kuid
põhiteksti autoriks ja koostajaks on Vilbaste ise. Heastiililistes palades
keskendutakse peamiselt Harjumaa looduse kirjeldamisele; tekst on
illustreeritud rohkete fotodega.7 Autor põhjendab eessõnas, et ta on õpi-
ku kirjutamisel piirdunud Harjumaaga, kuna see on tema enda kodu-
kant ja botaanilise ning rahvapärimusliku ainese kogumise matkadel on
ta selle risti-põiki läbi käinud.
1930. aastaiks oli matkakiri kujunenud laialt levinud ajakirjandusli-
kuks vormiks. Viljaka matkamärkmete autorina paistis silma Robert
annaabi.ee 
