Kellavärgiga apelsin kokkuvõte/analüüs
Burgessile kuritegevus. Aga see ylearune peatykk teeb asja liiga segaseks. Ei ole meile selliseid vaja,
raamat olgu lihtne, selge ja kasvatuslik.
Film, kusjuures, eksib minu maitse jaoks liialt omaaegsesse esteetikasse, Rubriku Kubriku suurtesse
puhastesse värvipindadesse ära. Mida Burgess mitte ei tee. Ta paneb lugeja stereotyypreaktsioonide
abil alguses jälestama (pätt=paha), siis mõistma (klassika=hea), siis mõistvalt jälestama või
otsustusvõimetult kõõluma (klassikafännist pätt=heapaha? pahahea? oih...). Eks neil ole muidugi
kergem, kes ise klassikat ei armasta ja kelle jaoks see mingi näitaja pole.
Eelmiste arvustajate väiteid "üks parimaid raamatuid, mida lugenud olen" lugedes tekib kergesti
kahtlus, et see lugemus pole just kuigi suur. Oli ju natuke huvitav, aga mitte midagi erilist. Imelik släng
segas algul kõvasti. Kõik need "gavariitamised", "kritshaitamised" ja "toltshokid" mõjusid üsna häirivalt,
niikaua kuni ära harjus
annaabi.ee 
