Lastehoiumudeli tasakaalu otsimine kaasaegse perepoliitika kontekstis
Põhjamaad ja ka Prantsusmaa on investeerinud
suuri riiklikke vahendeid selleks, et arendada väikelaste hooldusteenuseid, seega 21
sajandi esimesel kümnendil oli nendes riikides lastehoiuteenuse nõudlus praktiliselt
rahuldatud. Seevastu enamikus Mandri- ja Lõuna-Euroopa riikides on valitsus selles
sotsiaalpoliitika valdkonnas arenenud vähem innukalt, seega ainult vähestel lastel on
juurdepääs lastehoiuteenusele. Ameerika Ühendriigid ja vähesel määral ka teised
liberaalsed heaoluriigud, näitavad kolmandat trajektoori. Nendes riikides võimaldab
riik teenust ainult väikese sissetulekuga peredele, kuid teenused on märkimisväärselt
edasi arenenud (Bondi, Reber 2010). Lastehoiuteenus peaks aga olema kättesaadav
kõigile, mitte ainult väiksema sissetulekuga inimestele, sest tööle peavad minema ka
kõrgema sissetulekuga lapsevanemad. Muidugi on sellisel juhul võimalus palgata oma
lapsele hoidja või panna ta eralasteaeda, kuid kui riik pakuks kõigile võrdselt
3