V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
jalga.
«Läki!» ütles ta. «Pole suurt viga. Te karjusite õigel ajal. Te võite isegi veel tantsida, mu
kaunitar!»
Siis pöördus ta oma kolleegide poole vaimulikust kohtust:
«Lõpuks on ometi õigus jalule seatud! See kergendab südant, mu härrad! Preili võib
tunnistada, et me kohtlesime teda kõige suurema õrnusega.»
III. KUIVANUD LEHEKS MOONDUNUD EKÜÜ LOO LÕPP
Kui Esmeralda kahvatuna ja longates kohtusaali tagasi tuli, võttis teda vastu üldine
heameelesosin. Pealtvaatajad tundsid seda rahuldust, mida tuntakse teatris komöödia
viimase vaheaja lõpus, kui eesriie tõuseb enne viimast vaatust. Kohtunikud omapuhku
tundsid head meelt, et saavad varsti õhtust süüa. Isegi kitseke mökitas rõõmsalt. Ta tahtis
oma käskijanna poole joosta, oli aga pingi külge seotud.
Oli juba päris pimedaks läinud. Küünlad, mille arvu polnud suurendatud, ei suutnud isegi
saali seinu valgustada