A.dumas Kolm musketäri terve raamat
«See on vast kummaline,» lausus viimane mõtlikult. «Tähendab, te rääkisite minust
kõva häälega?»
«Jah, härra, ma olin tõepoolest nii ettevaatamatu, kuid mis pidin ma tegema -- selline
nimi, nagu teie oma, oli mulle kilbiks teel: võite isegi arvata, et ma sageli end sellega
kaitsesin.»
Meelitamine oli tol ajal moes, ja härra de Treville armastas ülistusi samal määral nagu
kuningas ja kardinal. Musketäride kapten ei suutnud tagasi hoida ilmset
heameelenaeratust, mis aga peagi hajus, ja ta pöördus tagasi Meung'i seikluse juurde.
«Ütelge,» jätkas ta, «kas sel aadlikul ei olnud kerge haavaarm põsel?»
«Jah, nagu oleks kuul teda kriimustanud.»
«Kas see oli kauni välimusega mees?»
«Jah, oli.»
«Pikka kasvu?»
41
«Jah.»
«Kahvatu jume ja tumedate juustega?»
«Jah, täpselt niisugune. Kuidas on see võimalik, et te seda meest tunnete? Ah, kui ma
ta ühel päeval taban, ja ma vannun, et ma taban, olgu see kas või põrgus ...»