Aukartus elu ees
eetikal poletõele vastavalt maailmatunnetuselt midagi oodata.
Kuivõrd on võimalik enesesalgamise vajadust maailmavaateliselt põhjendada? Ikka ja
jälle on eetika püüdnud seda teha. Õnnestunud pole see kunagi. Kui tunduski, et
põhendus on käes, siis üksnes sellepärast, et ta oli vastava naiivsuse ja optimistliku
maailmavaate endale ise välja mõelnud. Tõde taotlev mõtlemine peab tunnistma, et
maailmakorralduses headusevaimu egutsemas ei ole. Üksnes eksistents püsib teistega
võitlemise ja teiste hävitamise varal. Maailm on õudus keset toredust, mõttetus keset
sügavamõttelisust, kannatus keset rõõmuküllust.
Eetika ei seisne mitte harmoonias niisuguse maailmakorraldusega, vaid mässus selle
vastu. Eetiak on niisuguse vaimu avaldus, mis tahab erineda maailmas avalduvast. Kui
me püüame maailmakorraldust mõista, nagu ta on, ja sellest oma käitumislaadi
annaabi.ee 
