V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
kurat temaga! Kõik, mis ma ütlen, on sula tõsi. Hulguseks hakates loobusin ma kerge
südamega sellest poolesit majast paradiisis, mida mu vend mulle tõotas. Dimidiam domum
in paradiso.2 Nii kõlab alguskirjas. Ma olen lääni peremees Tirechappe'i tänavas ja kõik
naised armastavad mind, see on niisama tõsi kui see, et püha Eloy oli tubli kullassepp, ja kui
see, et Pariisi linnas on viis käsitöötsunfti: pruuninahaparkijad, valge-nahaparkijad,
rihmategijad, rahakotitegijad ja naha-hautajad, ja lõpuks tõsi kui see, et püha Laurentius
põletati munakoortest tuleriidal. Vannun teile, sõbrad,
Kui valetan ja tõsi pole too,
ma pipraviina aasta siis ei joo!
Kulla tüdruk, täna paistab kuu. Vaata siis luugiaugust, kuidas tuul pilvi mudib, nõnda teen
ma sinu pihikuga. Tüdrukud! Pühkige laste! ja küünlail ninad puhtaks! Kristus ja Muhamed!
Jupiter, tule appi! Mis söök see on! Ohoo, peremammi, su tüdrukutel pole juukseid peas,
need kõik on siin su munaroa sees