Marie Under
vägisi su magamisse
veereb kobarate muna,
unne undab puna, puna.
Kevad Tühjad tunnid
Näe, lihavaks löönd võsuluu Olen-elan - vaaruv vari:
ja okste puntras hargneb sõlm lämmatab see päeva pudu,
ja paisub pungi-punglev puu, hajub õhtusse kui udu
kui laine laiub metsahõlm. hinge puhkematu tari.
Näe, põõsas tuigub lindudest Selle aja tühi raskus
ja lauludest, maa - hauludest, katab nagu jääkoor merd.
allee kui põrand puhtaks pest Süda sees kui nuga taskus
poolrõske veel. Mis sest! Mis sest! tukub, aimamata verd.
Eest rebit laineil haak ja olm: Ons see minu oma suu,
sööb sõõrmeid sinisoola tolm. mis neid surnud sõnu poetab?
Eest lükat mere jäine riiv: Hapraid askeldusi soetab
saand merest maantee - taeva viiv. käsi, küljes mõni muu?
annaabi.ee 
