puhul, täpsustavad paljud haugi rahvapärased nimetused selle kalaliigi kudemisaega, kusjuures orientiiriks on mingi fenoloogilise nähtuse samaaegsus. Sellised nimetused on jäähaug, jääpurikas, jääalusehaug, hangehaug, keltsahaug, keltsanolk, kirrehaug, külmahaug, kevadhaug, konnahaug, rohuhaug, lillehaug, toomingahaug ehk toomehaug, tammehaug, soojaveehaug. Nimetus luhahaug kehtib samuti ka väljaspool kudemisaega madalas üleujutatud luhtade vees asuvate haugide kohta. Kahesuguseid haugisid teati ka Lõuna- Eestis: Üks on jäähaug, teine konnahaug. Jäähaug on pikk ja peenike, konnahaug on lühike ja jäme, tumedam. Kui haugid juba enne jäälagunemist kudema tulid, arvati, et tuleb varane kevad (TartuMaarja); keskmisest varasema kudemisrände puhul peeti otstarbekaks külvitöödegagi varem alustada (Saarde); kui haug eelistas kudeda madalas vees, oli oodata kehva viljaaastat (Põlva). Esimesest
mais varsakabja õitsemise ajal, on õige kollane, kollaste tihedate täppidega, lühike, kõige väiksem; 4) «jürihaug» koeb juuni keskel, ilus, tihedate pruunide täppidega, lühike ja paks. Väiksematel järvedel tehakse sageli vahet ainult «jäähaugi» ja «toomingahaugi» vahel. Iisaku teates on toomingahaugi kohta öeldud suured kollasekirjud, mis tulevad sügavamast Peipsi järvest, seevastu keltsanolgid olevat keskmised avid ning arvatavalt hallid jõekalad. Kahesuguseid haugisid teati ka LõunaEestis: Haug koeb igal ajal, kui järv kinni ja veere lahti. Haugi on kaks liiki. Üks on jäähaug, teine konnahaug. Jäähaug on pikk ja peenike, konnahaug on lühike ja jäme, tumedam. Teaduse andmed nende nn ökoloogiliste vormide olemasolu Eesti vetes siiski ei kinnita. Kudemisaja amplituudi märgib teade Räpinast: Haug nakas kudema küünlapäeval ja kudes jaanipäevani. Märgitud on veel ambrusepäeva ~ andrusõpäeva (4
annaabi.ee 
