Eestis on ahven tavaline kala, mida püütakse ka töönduslikult. Ahven on ilus ja ereda värvusega kala. Tema selg on tumeroheline, küljed rohekaskollased, 5–9 tumeda ristvöödiga. Saba- ja pärakuuim ning kõhuuimed on erepunased, rinnauimed kollased. Eesmine seljauim on sinakashall, suure musta laiguga tagaosas, tagumine seljauim rohekaskollane. Silmad on oranžid. Ahvena värvus oleneb ka elukohast, näiteks turbajärvedes on ta täiesti tume. Eesti järvedes on ahven koos haugiga kõige levinum kalaliik, samuti elab ahven peaaegu pooltes vooluveekogudes ja kõikjal rannikumeres (arvukamalt Väinameres). Mõnedes metsa- ja soojärvedes on ahven ainuke kalaliik. Ahven moodustab suurtes veekogudes harilikult kaks vormi: rohuahven ehk rooahven, kes elab kalda ääres, ja suur järveahven ehk avaveeahven. Rohuahven kasvab aeglasemalt ja on väiksem. Põhiosa tema toidust moodustavad zooplankton ja putukavastsed. Järveahven kasvab kiiremini
mis talle õiete selga sadanud. Suure haugi kui hooldusaluse püüdmist tuli kalapüüdjal vältida ka selleks, et kalaõnn ei kaoks. Villikal oli LutsAnts, kes käis alati kalal ja sellepärast kandis niisugust nimegi. Ta kaevas heinamaasse augud, kuhu pani kalad seisu. Kord ta püüdnud kala Ravila Mustjärvest. Suur haug läind mõrda. Kala olnud sabatu. Ants toond haugi ära. Sipelga pere on järve kaldal mäel, Ants saand parajasti haugiga sinna, kui kange tuul hakkab puhuma järve poole, nii et Ants pole saand sammugi edasi. Korraga järvest hakatud karjuma: «Too me tölpsaba orikas tagasi!» Need karjujad olnud veevaimud. Ants pole hoolind karjujaist, toond kala koju. Kuid sellest ajast kalad kadund sootuks sealt järvest. Muistendid mitmesuguste eritunnustega hiidkalast (sabata, ühe silmaga, punase silmaga, sammaldunud pea või seljaga) on tuntud mitmete rahvaste folklooris. Kalandusealasest
puujumalate kui kivist raiutud kuju kummardamisest, paari jutustaja sõnutsi aga ka suurest venest koos haugi ja ilmselt peitvarandust valvava ussiga. Teises variandis osutub uss olevat egan venne õtsan ja haug vene sees (kivide piäl suur vene, havi siden). Tõenäoliselt vahendavad need süzheed mälestust Assikvere hiiekohale rajatud või selle vahetus läheduses asunud ristiusuaegsest sakraalehitisest. Kirjeldus mitmeti ebatavalisest venest, haugiga vene sees või selle «igas otsas» näib sisaldavat sõnumit ristiusueelse kalahaldjakujutelma edasielamisest nn kalakabelite atribuutikas. Haugil on hästi välja kujunenud jahitaktika, tugev haaramisrefleks, saagi haaramiseks ning kinnihoidmiseks kohastunud suur suu ja teravad hambad. Need omadused on andnud põhjust tema võrdlemiseks hundi või mõrtsukaga. Seda väljendavad mõned eufemismide lahtiseletused: Aug on mereunt
annaabi.ee 
