Tõde ja Õigus II Terve tekst
jalgu ja otsaesist, nagu kõnniks Ramilda tagurpidi, silmad tema poole, aina tema poole. Nõnda
oli nii imeline minna kodu poole vastu ööd. Alguses tõttas ta, aga siis tundis, et pole vähematki
mõtet tõttamiseks valges kevadeöös, kui kukub kägu peaaegu hommikuni, kus algab uue
hooga, ja kui karjub rääk ning tuhat soolindu käo väsides. Astud ainult nagu poolunes ja kogu
keha täidab magus uim, millest võpatad, kui üle tee hüppab heidutatud jänes või haugatab kuski
värava taga äkki koer.
Päike on juba ammugi loojas, aga taevas on alles avar ja kõrge, nii kõrge, et temani ei küüni
ükski aur, mis tõuseb helevalgena põldude äärest niitudelt. Jõuab küll paiguti rukkini, jõuab küll
mõne taluõueni, kus ahmib sülle õitsvaid sireleid ja pihlakaid, aga taevani ei jõua, väljamäe
kõrgema tipunigi ei jõua, kust on ikkagi veel tükk maad taevani. Ka Indrekust hoidub ta pelglikult
eemale, nagu oleks ka temas pisut seda kõrget taevast
annaabi.ee 
