V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
See rühm koosnes rohkem õrnemast soost ja nimelt peaaegu
ainuüksi vanadest naistest.
Üsna kummargil sõime kohal seisid neli eite, keda nende hallide sutaanitaoliste ürpide
tõttu võis pidada mõne vaga vennaskonna liikmeteks. Ma ei näe põhjust, miks ajalugu peaks
järeltulevate põlvede eest nende nelja auväärse ja tagasihoidliku naise nimesid varjama.
Need olid Agnes-la-Herme, Jehanne-de-la-Tarme, Henriette-la-Gaultiere, Gauchere-la-
Violette. Kõik olid 'esed, kõik Etienne-Haudry kloostrist ja kodunt välja tulnud oma
eestseisja loaga, et Pierre d'Ailly * statuudi kohaselt tulla jutlust kuulama.
Muide, kui need vahvad nunnad sel silmapilgul Pierre d'Ailly eeskirjade järgi talitasid, siis
rikkusid nad
133
kahtlemata kerge südamega Michel de Brache'i ja Piisa kardinali eeskirju, mis neilt nii
ebainimlikul viisil nõudsid vaikimist.
«Mis see siin on, armas õde?» küsis Agnés Gauché-re'ilt, silmitsedes väikest olendit, kes
annaabi.ee 
