Eesti varauusaja ajalugu, Meditsiinist vanas Tallinnas kuni 1816.a.(Heino Gustavson)retsensioon,
Arvan, et inimestel ei olnud sel ajal veel
piisavalt teadmisi, ja nad õppisid oma vigadest, mis lõppesid tihti halvasti. Torkab silma ka see,
et inimesed ei saanud aru lihtsatest asjadest, mis võiksid neid hoiduda epideemiate eest. Meile on
see juba arusaadav, et prahti jaoks on etteantud kohad, ja surnuid tuleb kindlates kohtades
korralikult matta. Kuidas siis võiks vanasti nii olla, et surnuid maeti kirikutesse või panti neid
ühesse hauasse üle määra? Autori andmetel, sel ajal olid olemas mõned inimesed, keda see
mustuse probleem huvitas, aga nad vist olid jõukamad (seda näitab see, et nende nimed on
ajaloos säilinud), aga, kuidas me teame, vaeste ja jõukamate vahel on alati olnud suur kuristik,
ning on väga raske sundida nii suur hulk inimesi midagi uut teha. Arvan, et vaestel inimestel
lihtsalt ei olnud aega selleks, et märgata mustuse ja vigase käitumise, mis oli nende silmade ees.