"haualohkudel" - 1 õppematerjal

Surm ja matused eestlastel ja Eestis elavatel venelastel

Neoliitikumis (5000- 1500 eKr) hakati lahkunuid sängitama vähemalt osaliselt asula territooriumile. Neile pandi kaasa esemeid, mida arvati neil teispoolsuses vaja minevat (Torp-Kõivupuu 2003: 27). Nooremal pronksiajal (1000-500 eKr) sai alguse põletusmatus, põletatud luud asetati maa-alustesse haudadesse. Idapoolses naabruses, nn kääbaste-eelse kultuuri alal, on tuntud nn surnutemajad- palkidest nelinurksed rajatised, mis sisaldavad põletatud surnute säilmeid ning kohati leiduvad haualohkudel madalad kuhjatised. Eelrooma rauaajal (500 eKr- 50 pKr) hakati surnuid matma kivikalmetesse. Rooma rauaajal (50- 450 pKr) ilmub uus kalmevorm: tarandkalme, millesse asetatud luud olid põletatud kalmest väljaspool. Hauapanusteks olid enamasti ehted ja toit, relvi ja tööriistaid leidub harva. Arheoloogid oletavad, et see asjaolu on seotud roomlaste kaudu levinud arusaamaga, et teispoolsuses ootab lahkunuid alatine pidu ja sööming. Rahvarännu