"hauakoopas" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

kaev, mõni müüritud ja võretatud urgas, mille põhjas inimene ööd kui päevad palvetas, pühendudes vabatahtlikult igavesele halisemisele, raskeje patukahetsusele. Mõtted, mis meis tänapäeval äratavad sellised õudsed pildid, nagu see kole kong, mingi vahelüli maja ja haua, kalmistu ja linna vahel; see elav olend, kes on eemaldunud inimeste seltskonnast ja keda nüüd surnute hulka loetakse; see lamp, mis hämaruses viimase õli-tilga ära imeb; see elutuluke, mis hauakoopas veel hingitseb; see hingeõhk, see häll, see igavene palvetamine kivist karbis; see pale, mis igavesti teise maailma poole on pööratud; see silm, millest juba kiirgab teise päikese sära; see kõrv, mis haua seina vastu on toetunud; see hing keha vangis ja keha selle urka vangis ning selles keha ja graniidi kahekordses kestas piinatud hinge summutatud hüüded -- kõik need mõtted jäid rahvahulgale tajumatuks.