Kergejalavägi Kergejalaväelasel ei olnud kindlat funktsiooni või kuuluvust. Seda kasutati vastavalt vajadusele. Põhiliselt kasutati neid lahingu algul, mil nad heitsid vaenlase pihta odasid ja kive. Raskejalavägi Raskejalavägi oli leegioni põhiosa. Koosnes leegionäridest, kellel igal oli pronksist kiiver, kilp, turvis ja lühike oda. Eelistatud relv oli lühike mõõk (gladius). Raskejalavägi jagunes vastavalt kogemusele kolmeks eraldi liiniks. Esimese liini (hastati) moodustasid kõige nooremad. Kahekümnendates aastates mehed olid teises liinis (principes). Kolmas liin (triarii) koosnes veteranidest. Harva, kui nad lahingus osalema pidid. Pärast Gaius Marinust ei loetud sõdurite vanust Iga liin jagunes maniipuliteks. Iga maniipulit juhtis maniipuli vanim tsentuurio. Tsentuurio ehk sadakonna ülem Rooma armees. - Igal leegionil oli oma lipp ehk standard. Leegionid ehk raskejalaväe üksused moodustasid Rooma sõjaväe selgroo. Neid oli riigis
Rooma sõjavägi Leegioni ülesehitus Vabariigi ajal moodustati leegionid vastavalt vajadusele, välja arvatud I kuni IV leegion, mis olid konsulite leegionid (kaks leegionit konsuli kohta). Varajases vabariigis koosnes leegion tavaliselt 4200 jalamehest ning 300 ratsanikust, seega kokku 4500 meest. Jalavägi jagunes veel kergeks (umbes 1200 meest) ning raskeks jalaväeks (umbes 3000 meest). Esimeses liinis võitlesid kõige nooremad, vähe kogenud sõdurid, hastati (enne ümberkorraldusi 4.sajandil eKr olid nad teiseks liiniks). Teises liinis võitlesid kogenenumad (hilistes kahekümnendates, varajastes kolmekümnendates) mehed, principes (enne ümberkorraldusi 4.sajandil eKr olid nad esimeseks liiniks). Viimases liinis olid veteranid, triaarid (lad. triarii). Iga leegion jagati kümneks kohordiks, esimene kohort oli suurem ning koosnes kaheksast, iga järgmine kohort kuuest tsentuuriast. Kohorti juhtis üks tsentuuriotest.
annaabi.ee 
