Eesti kultuurilugu
kanep. Nende töötlemine lõngaks toimus veel 19. sajandilgi käsitsi, põliseid tööriistu ja -võtteid
kasutades.
17. sajandil levima hakanud vokk tõrjus välja aeganõudva kedervarrega ketramise.
Kangakudumisel kasutati esialgu püstkangaspuid, 13.14. sajandil aga õpiti kasutama juba
rõhtsate niitega telgi. Kanga ülesloomiseks vajalikud vahendid täienesid ja muutusid
otstarbekamaks just 19. sajandil. Nii hakati kasutama haspleid, käärpuid ja kerilaudu.
Aasta jooksul kootud kangaste hulk ja kvaliteet sõltus suuresti pere suurusest ja talu jõukusest,
keskmiselt kooti koduseks tarbeks kuni kaheksa 4060 küünralist kangast. Enamik neist olid
linased ja takused. Ülerõivaste ja tekikangad tehti villased või poolvillased.
Vöökudumisel säilis piirkonniti juba neoliitikumi ajal tuntud kõlatehnika, tööpõhimõttelt on
kangakudumisele lähedane kiritehnika ehk korjatud kirjadega vööde kudumine.
annaabi.ee 
