Baudelaire "Vanaeidekese meeleheit" (kogumik "Kurja lilled")
Baudelaire näitas ennast inimestele maski tagant- teda tunti kui dändit. Teda vaevasid juba
noorusest peale melanhoolia ja närvilisus. Sisemiselt oli ta õrnahingeline ja kergesti ärrituv,
seega tundis ta vajadust tõelist mina varjata inimeste eest. Väljastpoolt paistis ta jäine. ,,Väikesed
poeemid proosas" on tema poliitiline väljaütlemine suurlinna elu kohta, mis Baudelairele tundus
vale, kuid millesse ta samas ise suure huviga sukeldus: dändism ja hasisilembus. Samal ajal ei
jäta teda ükskõikseks suurlinna tavaliste inimeste vaesus ja viletsus.
Selles samas kogumikus on poeem ,,Koer ja flakoon" milles Baudelaire kirjutab publikust,
kellele ,,...ei maksa kunagi pakkuda hõrke lõhnu, mis teda ärritavad, vaid hoolikalt valitud
roojust." (2) ,,Vanaeidekese meeleheide" ei ole küll kõige ehedam näide selles ,,roojast", millest
Baudelaire selles kogumikus räägib, kuid see ,,rooja läbi ideaalini pürgimine" aitab aru saada