Väetamine
sõltuvad mulla toitainete sisaldusest, planeeritavast saagist, väetiste tasuvusest ja saagiga
eemaldatud toite elementidest.
VÄETISTE ANDMISAJAD JA MEETODID.
Lähtudes külviajast eristatakse külvieelset, külviaegset ja külvijärgset väetamist.
Külvieelselt antakse orgaanilised väetised.
Külvijärgselt väetatakse varakevadel talivilju ammooniumsalpeetriga.
Külviaegsel väetamisel antakse koos teraviljaseemnega mulda ka taimekasvuks vajalikud
toiteelemendid. Planeeritava 3 000 kg/hasaagiga eemaldatakse põllult 90 kg N, 20 kg P ja 50 kg
K.
Taliteraviljad reageerivad hästi orgaanilisele väetisele ning ka selle järelmõjule. Põhiväetis
antakse enne kesakündi, kultiveerimise alla või koos seemnega, kusjuures nende annused
sõltuvad mulla varustatusest antud toiteainetega ja orgaanilise väetise mõjust.
Madala viljakusega muldadel võiks sügisel kindlasti veidi lämmastikku (N10-15) anda.
Vegetatsiooniaegne pealtväetamine tähendab eelkõige lämmastikväetiste kasutamist
annaabi.ee 
