Eesti talurahva eluolu 19.sajandil
pahandamagi hakata, aga mina läksin vahele ja ütlesin: "Las poisike olla,
las käib." Läksime igaüks põllu peal oma vao juurde. Aga võidu harvendada
me nüüd enam ei viitsi. Alguses oli sellega igavene tegu. Eeri jäi alati kõige
viimaseks ja Paul tuli ikka esimeseks, sellepärast et tema on lohakas. Ja siis
me ütlesimegi, et nõnda meie enam ei taha, teeme niisama, ilma võistluseta.
Ja meie Sassiga ikka kontrollime ka vahetevahel, et Paul jumalamuidu ei
kükitaks, et ta harvendaks ka. Ja siis on tema kõige viimane. See tuleb
iseenesest nõnda välja. Kui meie tahame rutem ära lõpetada, et suplema
saaks, siis tema alati segab. Kas otsib vihmausse, või leiab järsku mõne
kaheharulise peedi. Me võtsime kohe riided seljast ära ja jäime suspede
väele. Hirmus kuum ilm oli. Peedilehed on niisugused laiad latakad. Neil oli
veel kastet sees. Peetide vahel kasvab niisugune umbrohi, niisugune kare.
Selle nimi on virn. Mina ei salli seda. Keset põldu on üks suur pikk mais
annaabi.ee 
