Mis on praktiline eetika
sündivale lapsele turvalise tuleviku (Harva 1978: 196). See on tõeliselt normatiivne
põhimõte ning selle esiletoomises ei ole midagi imelikku. Kui aga Harva ainult
tutvustaks arutelu abordi ümber, seda üldse moraalselt hindamata, siis peaks ta
arvesse võtma niihästi filosoofide, meditsiiniprofessorite ja ajalehtedes varjunimede
all esinevate lugejate kui ka sektantlike jutlustajate arvamusi. Seesugust
arvamustekaost ei suuda mitte keegi oma mõtlemises ära kasutada. Nii juhtub ka
Harvaga: ta toetub nõrgale, kuid näiliselt vastuvaidlematule normatiivsele teesile ja
rajab oma arutluse selle ümber. Aga mis on õieti see "turvaline tulevik" ja kui kindel
peab olema ebakindlas maailmas oma võimalustes, enne kui võib puhta
südametunnistusega anduda seksuaalsuhetele? Sellisele küsimusele vastamine viib
täiemõõdulisse moraalifilosofeerimisse, kui kõnealuse moraaliprobleemi kohta
tahetakse öelda midagi selgitavat.