Tartuffe
ei oleks. Teos on säilitanud samaväärse kõlajõu nagu "Hamlet", "Don Quijote" või "Faust", samuti
on kõik need tegelased pälvinud au saada üldnimeks. Näidend toob nii hästi välja, kuidas persoon
ennast usust pimestada laseb. Tartuffe on oskuslik karakter, kes tuuakse lavale alles kolmandas
vaatuses, muidu räägitakse temast vaid kaudselt. See on väga hea, loob väga hea ettekujutuse
inimesest, kelle ümber kogu sündmustik lahti harutub. Mees on lausa uskumatu oskusega perepea
ümber sõrme keeranud, näidates välja vaid oma vagadust ja jumalakartlikkust, paljastamata oma
pahelisi külgi. Seesuguseid inimesi on ka tänapäeval üllatavalt palju, kahjuks on veel rohkemgi
Orgoni tüüpi tegelasi. Ei taheta enam mõelda kaine mõistusega ega oma peaga. Isegi ei kuulata oma
lähedasi. Laskutakse ühte naiivsesse kinnisideesse ja püsitakse seal, laskmata kellelgi oma arvamust
muuta