Tärklis
Nii moodustubki väga ruumikas ja haruline struktuur. Tavaliselt langeb tärklises
1020% amüloosi ja 8090% amülopektiini arvele.
Taim talletab tärklisevarud kas viljadesse, seemnetesse, mugulatesse või juurtesse,
harva isegi tüvesse. Toorestes puu- ja aedviljades on tärklist esialgu rohkem, viljade
küpsemisel muutub osa sellest suhkruteks (teraviljadega on vastupidi: nende valmides teriste
tärklisesisaldus suureneb).
Tärklise hüdrolüüs algab ahela otstes, harunemiskohti ühendavad keemilised sidemed
on vastupidavamad. Osaliselt hüdrolüüsunud tärklis moodustab dekstriinide segu. Et
dekstriinide vesilahused nakkuvad hästi, siis sobivad need liimide valmistamiseks. Kuid
dekstriinid on olulised ka söödava seisukohalt, näiteks pagaritoodete puhul. Küpseva toote
pinnal on temperatuur kõrge, just seal algab tärklise lagunemine dekstriinideks ja teisteks
ühenditeks, mis koosmõjus valkudega annavadki leivale-saiale ilusa pruunika kooriku,