Tänu sellele karmistas Suurbritannia valitsus oluliselt ohtlike tööstusprotsessidega seotud määruseid. Tehasekompleks peale plahvatust 10. juulil 1976 purunes Itaalia põhjaosas, Seveso farmaatsiatehase reaktori membraan ja õhku levis gaasipilv, mis sisaldas muuhulgas ka väga mürgist tetrakloro-dibenso-paradioksiini. Hukkunuid ei olnud, kuid inimestel tekkisid muudele haigustele nahakahjustused (juuresoleval pildil on 4.aastane laps, kes elas Seveso lähedal ning haigestus haruldasse nahahaigusesse) ning paljudel rasedatel naistel olid nurisünnitused. Seda tuli mitte ainult Sevesos vaid ka naaberasulates. Saastatud alal hukkusid loomad. Tetrakloro-dibenso- paradioksiini pidi konkreetse tööstusprotsessi käigus reaktoris tekkima mikrokogustes. Siit saadi valus, kuid oluline õppetund kui seadme töös esineb mingisugune rike, siis võib selle 5
Bachmanil ja ta naisel, Claudia Inez Bachmanil, oli üks poeg, kes aga traagiliselt kuueaastasena üpriski stephenkingilikul viisil hukkus. Nimelt oli ta kukkunud kaevu ning uppunud. Aastal 1982 avastati Bachmani ajupiirkonnast kasvaja, õnneks suudeti see opereerida. Kuid Bachman ei elanud enam kaua pärast seda, surres 1985. a. sügisel haruldasse "varjunime vähki". Oma surma ajaks oli Bachman avaldanud viis romaani: Rage - 1977, The Long Walk - 1979, Roadwork - 1981, The Running Man - 1982 ja Thinner - 1984. Esimesed neli romaani olid kirjastatud pehmekaanelistena, viimane, The Thinner, aga kõvade kaantega ja võeti kriitikute poolt hästi vastu. Bachmani fännid, kes leinasid autori surma, võtsid hiljuti vastu häid uudiseid. Nimelt leidis Bachmani lesk Inez kolimise käigus keldrist pappkasti täis käsikirju
annaabi.ee 
