Tema teadusetegemise laadile on kõige lähemal eeltutvustatutest Panksepp. Tema teadustöö põhimeetodeiks on psühhofarmakoloogilised, käitumuslikud ja psühhoanatoomilised meetodid on kasutanud loomkatseid (pm rottidel) ning uurinud ka inimeste psühhobioloogiat. Peamised uurimisteemad on tundeelamuste ja ajejõudude aluseks olevad neurokeemilised protsessid ajus, psühhoaktiivsete ühendite toime käitumisele, kehalise aktiivsuse, meeleolu ja isiksuseomaduste seosed. Harrot on huvitanud neuropeptiidide roll emotsionaalsete seisundite geneesis ja uurimiskäitumises, vastavate vastutavate ajupiirkondade väljaselgitamine, depressiivsete seisundite neurokeemiline modulleerimine loomkatsete abil, sotsiaalse käitumise psühhobioloogia, serotoniini mehhanismide osa mainitud protsessides. Tema teadustöö oluliseks teemaks on saanud monoamiinoksüdaasi jt biomarkerite kasutamine ülemääraselt riskeeriva ja impulsiivse käitumise analüüsil ja
annaabi.ee 
