Keskaja ja vararenessansi kirjandus
linnakirjandus, mis on häälestatud teravalt antifeodalistlikuks. Klerikaalne kirjandus kaotab
järkjärgult iseseisva omapära ning liitub linlikuga. Iseseisvalt jääb püsima rüütlikirjandus, kuid 14.-
15. sajandil mandub see ideoloogiavaeseks seikluskirjanduseks.
Prantsusmaal ja Itaalias ning mujal harrastati luulekultuuri, tugev romanistasioon ning kirku hool
olid rahvalikud päirmused hävitanud või viinud need ajaviitelaulu tasemele. Rahvapärimust
harrastatsid Itaalias dzullared ja Prantsusmaal zonglöörid.
Varasel keskajal kujuneb ka ilmalik ladinakeelne kirjandus, milles jätkuvad osalt ka antiiksed
traditsioonid. See kirjandus arenes eriti Itaalias ja Prantsusmaal, kus ladina keel oli haritud
ringkondades kõnekeeleks. Luuletajad olid teadlased, kes matkisid oma loomingus rooma
kirjanduse eeskujusid, eriti vormi osas. Peamiselt viljeldi oodi, aga ka juhuluulet kõrgema
seltskonna elsut ja jutustati värssidesse ümber piibli lugusid. 6. - 7
annaabi.ee 
