Barokiajastu essee
saatel. Itaalia küpses barokkmuusikas oli kõige tavalisemaks pilliansambliks barokktrio, mille
koosseisus on kaks meloodiapilli ja basso continuo. Hilisbarokile kujunes välja neljahäälne itaalia
orkester, milles on juhtivaks kaks võrdse tähtsusega viiulirühma, harmooniatäiteks vioola(d) ja
vundamendiks basso continuo, mida mängiti vastavalt vajadusel päris mitme pilliga ( tsello, violoon
ehk kontrabass, fagott ja mitu harmoonpilli ).
Ansamblile loodud teost nimetati tavaliselt sonaadiks. Barokiaegne sonaat nagu ka
hilisrenessansi sonata ei kujutanud enesest esialgu mingit kindlat vormi: ta oli lihtsalt
instrumentaalteios, mis koosnes algul mitmest erineva karakteiga lõigust, hiljem mitmest iseseisvast
osast. Sonaat võis olla nii kiriku- kui kammermuusikateos. 1700. aasta paiku kujuneski välja kaks
põhilist sonaaditüüpi: 1) kirikusonaat, tavaliselt neljaosaline: aeglane kiire aeglane kiire;