"harmoonpilli" - 1 õppematerjal

Barokiajastu essee

saatel. Itaalia küpses barokkmuusikas oli kõige tavalisemaks pilliansambliks barokktrio, mille koosseisus on kaks meloodiapilli ja basso continuo. Hilisbarokile kujunes välja neljahäälne itaalia orkester, milles on juhtivaks kaks võrdse tähtsusega viiulirühma, harmooniatäiteks vioola(d) ja vundamendiks basso continuo, mida mängiti vastavalt vajadusel päris mitme pilliga ( tsello, violoon ehk kontrabass, fagott ja mitu harmoonpilli ). Ansamblile loodud teost nimetati tavaliselt sonaadiks. Barokiaegne sonaat nagu ka hilisrenessansi sonata ei kujutanud enesest esialgu mingit kindlat vormi: ta oli lihtsalt instrumentaalteios, mis koosnes algul mitmest erineva karakteiga lõigust, hiljem mitmest iseseisvast osast. Sonaat võis olla nii kiriku- kui kammermuusikateos. 1700. aasta paiku kujuneski välja kaks põhilist sonaaditüüpi: 1) kirikusonaat, tavaliselt neljaosaline: aeglane ­ kiire ­ aeglane ­ kiire;