V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
kõladesammas, helideaur. Algul tõuseb iga kella helin hommiku säravasse taevasse sirgelt,
puhtalt, teistest eraldi; siis aga vähehaaval paisudes sulavad helid kokku, segunevad,
uhtuvad suurepäraseks orkestriks. Jääb järele üksainus helisev võngete mass, mis
lugematuist tornidest vahetpidamata hoovab, mis lainetab, hõljub, hüpleb, linna kohal tiirleb
ja läkitab kõrvulukustavaid helilaineid teisele poole horisontigi. Kuid see harmooniameri
pole sugugi kaootiline.
Kui suur ja sügav ta ka poleks, ei kaota ta oma läbi-paistvust; te näete kellatornidest iga
heliderühma eraldi üles vingerdavat. Te võite kuulda nende dialoogi, kord suure kella
sügavat bassi, kord väikese kella kriiskavat tenorit; te näete oktaave ühelt kellalt teisele
hüppavat, näete, kuidas hõbekellalt tõusevad tiivulised, kerged, vilistavad helid ja kuidas
puukellalt alla langevad katkised, tömbid kuminad; te naudite nende keskel Saint-Eustache'i
annaabi.ee 
