Ekspressionism 12. klassile
(1905) ja „Elektra” (1909) ja isegi Mahleri hilised sümfooniad, nt 9. sümf (1909). Valdavaks sai siiski alates
1910ndaist, eelkõige Uus Viini koolkonna Schönbergi, Bergi ja Weberni loomingus.
Ekspressionistlikud jooned muusikas:
1) Muusika väljendusvahendite äärmuslik kasutamine: orkestrikoosseisud kammerlikest
hiigelmõõtudeni, vokaal karjest sosinani, dünaamika vaevukuuldavast äkk-forte-ni
2) Atonaalne helikeel; sellest tulenevalt meloodia- ja harmoonialiinide näiline kaootilisus
3) Vaba vormikäsitlus, vahel taotluslikult laialivalguv, hoomamatu
4) Mitmekesine rütmika ja vahelduv taktimõõt, üldpilt taotluslikult närviline, heitlik
5) Olustikumuusika pilamine, groteski rõhutamine
6) Tämber rõhutatult sünge ja salapärane, häälel ja instrumendil otsitakse “tavapärasest ilust” erinevaid
kõlakvaliteete, vahel kasutatakse lausa teatraalseid efekte (näiteks Schönbergi „Kuu Pierrot“).