Anna Haava
toob maailmavalulise pinge tema esimestesse värsikogudesse. Heine
,,Laulude raamat", J.Wolfi ja E.Geibeli luuletused, mida Haava tõlkis,
aitasid tal mõista omaenese südame käsku. Tema maailmavalu meeleolusid
koormasid küll ka religioossed ja biidermeierlikud mõjud. Siiski leiab
ta elava tundejõuga kujundeid, mis kannatava südame nimel tõstavad
protesti maailma kalkuse vastu. Selle maailmavalu, mida tajume
,,Luuletuste"(1888) esimestes vihkudes, on harmooniajanulises hinges
tekitanud võõrastus sünge tegelikkuse ees, mille muutumiseks luuletaja
ei näinud võimalusi. Inimesele, vaenulikule maailmale suudab luuletaja
vastu seada ainult unistuse ja igatsuse jõu. Vahel seostuvad poeetilise kujundiga religioossed
kujutelmad,kuid mõtisklused maiste kannatuste taevasest tasust ei köida Haavat kauaks.
Tõelise poeetilise ideaalina välgatab luuletaja muremõttesse maine ilunägemus:
,,Kaugel lainete laia taga...
Haljendab üksi imemaa
annaabi.ee 
