Tõde ja Õigus II Terve tekst
laupäevaõhtuti, sest tema vanemate ja ka tema enda palavam soov oli saada kord pastoriks,
vähemalt köstrikski. Viimase elukutse unistus ta õieti siia oli toonudki. Isa oli nimelt kodu
ajalehest lugenud härra Mauruse kuulutust, et tema esimese järgu õppeasutises valmistatakse
ette kõigile ametitele, nõnda siis muidugi ka köstriametile, ja sellepärast tõigi ta poja siia, et tast
saaks inimene, kes laulab ja mängib kogudusele. Seda laulmist see Vainukägu nüüd
laupäevaõhtuti siin harjutaski.
Härra Voitinski peal asuv Sikk oli pisut teist tõugu mees. Temal olid pehmed, valged juuksed ja
oma tüseda kogu kohta haruldaselt peenike hääl, sellepärast hakati teda Roosiks hüüdma.
Tema pani rohkem rõhku saabastele kui pükstele. Eriti lihvis ta saapakandu, et need läigiksid,
isegi tundide vahel käis ta neid alltoas riide taga harjamas. Selle kohta öeldi: ,,Roosi poleerib
siku sõrgu" ja püüti neid, maksku, mis maksab, määrida, et tuleks uus poleerimine, mis sünnitas
nalja
annaabi.ee 
