E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
õnneks; see näitab, et üks kõrgem käsi vana Tallinna üle valvab. Kahju, et ma end tema haleda
vingumise läbi liigutada lasksin; nüüd on ta putkus ja võib meile veel mõndagi tuska teha,
kuid
seda ei ole vähemalt mitte karta, et ta Tallinnas oma nägu iganes julgeb näidata. Ühe asja
pärast
pean ma tema põgenemise üle otse rõõmustama: see kõlvatu on ju paraku minu kasuvend.
Minu isa vannub praegu veel seda päeva, mil ta harjaka poja armu pärast oma majja võttis,
aga
mis parata? Ta on minuga koos üles kasvanud ja see oleks mulle vaeva teinud, teda
piinamisest
purustatud liikmetega võllas rippumas näha. Peale teie, preili Agnes, ei julge ma seda
meelenõrkust kellelegi tunnistada, muidu arvatakse, et ma teda meelega põgeneda lasin.»
«On ta siis tõesti põgenenud?» küsis Agnes otsekui unest ärgates; näis, kui ei oleks ta Ivo
pikast seletusest üht sõnagi kuulnud.
353